Bike-ID turundusjuht Kadi-Riin Leisalu kogemustepagasisse mahub hoolimata noorest...
Bike-ID turundusjuht Kadi-Riin Leisalu kogemustepagasisse mahub hoolimata noorest east (Kadi on 26-aastane) väga palju põnevat. Mullu korraldas ta Eesti seni osalejate arvult suurima turundusürituse Tallinn Marketing Week, mille raames vahetasid teadmisi 700 osalejat 10 riigist. Kuid mis on vast põnevamgi - Kadi on tõeline ümbermaailmarändur. 20-aastaselt sõitis ta üheotsapiletiga Kanadasse, endal taskus vaid 4000 krooni. Ees ootasid 33 peadpööritavat kuud tosinas riigis ja 4 kontinendil.
Kadi, mis oli esimene asi, mida sa Kanadasse kohale jõudes tegid?
Alustuseks istusin oma 23-kilosele seljakotile ning tundsin, kuidas paanika võimust võtab, kuid paanika ei vii edasi. Selge, et 4000 Eesti krooniga kaua vastu ei pea ja mul ei olnud ei töö- ega elukohta. Kuid siis sain aru, et ainus võimalus on tegutsema hakata. Asusin teele Whistleri suusakuurortisse plaaniga seal tööd leida. Tegu on muide Põhja-Ameerika suurima suusakuurortiga, kus peeti ka Vancouveri olümpiamängude võistlusi.
Aga mingid kontaktid sul ikkagi ju olid?
Ei. Kõik hakkas hargnema kohapeal. Sain teada, et suusakuurortites pidavat tööd olema ning see info vastas laias laastus ka tõele - üllatusena tuli vaid see, milline konkurents seal valitses. Ühes kohas pidin tööintervjuule pääsemiseks 6 tundi järjekorras seisma, et paariminutilisele vestlusele pääseda. 20 kraadi oli külma. Kandidaate oli 600, tööle võeti 25. Sinna ma muide tööle ei saanudki.
Kuid lõpuks sain lausa 3 töökohta. Töötasin kohvikus ettekandjana ja sisseviskajana ning rendivillas koristajana. Muide, sellest, mis raha võib ühes sellises kuurortis liikuda, annab vast aimu villa 3500-dollariline ööpäeva rendihind. Tööle sain siis, kui mõistsin, et helistamisest-mailimisest ei piisa, vaid tuleb lihtsalt ukselt uksele ennast müümas käia. Kogu see algus oli muidugi päris raske.
Kerime aastakese edasi - kuhu sa selle ajaga jõudnud olid?
Rippusin Costa Ricas võrkkiiges ja puhkasin hommikusest surfamisest. Eks ka sealsel paradiisirannal ootasid mind omad raskused, sest võtsin nimelt nõuks surfamise ära õppida. Õnneks sain kohalikega hea kontakti ning nemad õpetasidki mind surfama.
Kuid nali naljaks, tegelikult on raske lõplikult lõõgastuda, kui pole teada, kus ja millal sind järgmine palgapäev võib oodata. Nii jõudsingi varsti Austraaliasse, kus võtsin taas töötegemise kõvasti ette. Olin ametis IT-firmas administraatorina ja õhtuti itaalia restoranis teenindajana, töötunde kogunes nädalas kuni 90.
Olin otsustanud töötada intensiivselt, et oleks võimalust ka intensiivselt puhata. Töötasin oma maailmareisi ajal vaid 14 kuud, samas kui reisisin 19 kuud - ja võtsin tegelikult Eestisse väikese stardikapitali kaasa. 4000 kroonist õnnestus lõpuks kasvatada lisaks super kogemusele ka väike rahapuu.
Miks sa Eestisse tagasi tulid?
Kui maailmarändamine tundub alguses väga seksikas ja põnev, siis lõpuks tekib sellesse teatud rutiin ja igavus ning arusaamine, et rand on igal pool rand. Maailmaränduri elu on vahelduseks tore, kuid see sobib ikkagi vaid teatud etapiks, sammuks millegi järgmise poole.
Mis riikides sa lõpuks ära käisid?
Kõik ei pruugi kohe meelde tulla, aga proovime: Kanada, USA, Nicaragua, Costa Rica, Panama, Brasiilia, Uus-Meremaa, Austraalia, Indoneesia, Tai, Kambodža, Laos, Myanmar ja Sri-Lanka.
Lõpuks korraks tagasi ka tööradadele. Milles seisneb sinu turundustöö isikupära?
Raske öeldagi… Eks muidugi peab ettevõtte turundus olema hästi tasakaalus ja turundusjuht ei saa olla väga kallutatud mingi oma stiili või lemmikmeetodite poole. Kuid üht siiski - pööran väga palju tähelepanu partnerlustele. Eriti just alustava ettevõtte maine saab olla nii hea kui on ta partnerite maine. Kui vaatame Bike-ID tegevust, siis näeme, et meid soovitavad oma klientidele kõik kõige mainekamad jalgrattaäri tegijad: Hawaii Express, Sportland ja Rademar. Proovime mõistagi olla neile ka omalt poolt huvitav ja lisandväärtust andev partner.
Bike-ID turundusjuht Kadi-Riin Leisalu kogemustepagasisse mahub hoolimata noorest east (Kadi on 26-aastane) väga palju põnevat. Mullu korraldas ta Eesti seni osalejate arvult suurima turundusürituse Tallinn Marketing Week, mille raames vahetasid teadmisi 700 osalejat 10 riigist. Kuid mis on vast põnevamgi - Kadi on tõeline ümbermaailmarändur. 20-aastaselt sõitis ta üheotsapiletiga Kanadasse, endal taskus vaid 4000 krooni. Ees ootasid 33 peadpööritavat kuud tosinas riigis ja 4 kontinendil.
Kadi, mis oli esimene asi, mida sa Kanadasse kohale jõudes tegid?
Alustuseks istusin oma 23-kilosele seljakotile ning tundsin, kuidas paanika võimust võtab, kuid paanika ei vii edasi. Selge, et 4000 Eesti krooniga kaua vastu ei pea ja mul ei olnud ei töö- ega elukohta. Kuid siis sain aru, et ainus võimalus on tegutsema hakata. Asusin teele Whistleri suusakuurortisse plaaniga seal tööd leida. Tegu on muide Põhja-Ameerika suurima suusakuurortiga, kus peeti ka Vancouveri olümpiamängude võistlusi.
Aga mingid kontaktid sul ikkagi ju olid?
Ei. Kõik hakkas hargnema kohapeal. Sain teada, et suusakuurortites pidavat tööd olema ning see info vastas laias laastus ka tõele - üllatusena tuli vaid see, milline konkurents seal valitses. Ühes kohas pidin tööintervjuule pääsemiseks 6 tundi järjekorras seisma, et paariminutilisele vestlusele pääseda. 20 kraadi oli külma. Kandidaate oli 600, tööle võeti 25. Sinna ma muide tööle ei saanudki.
Kuid lõpuks sain lausa 3 töökohta. Töötasin kohvikus ettekandjana ja sisseviskajana ning rendivillas koristajana. Muide, sellest, mis raha võib ühes sellises kuurortis liikuda, annab vast aimu villa 3500-dollariline ööpäeva rendihind. Tööle sain siis, kui mõistsin, et helistamisest-mailimisest ei piisa, vaid tuleb lihtsalt ukselt uksele ennast müümas käia. Kogu see algus oli muidugi päris raske.
Kerime aastakese edasi - kuhu sa selle ajaga jõudnud olid?
Rippusin Costa Ricas võrkkiiges ja puhkasin hommikusest surfamisest. Eks ka sealsel paradiisirannal ootasid mind omad raskused, sest võtsin nimelt nõuks surfamise ära õppida. Õnneks sain kohalikega hea kontakti ning nemad õpetasidki mind surfama.
Kuid nali naljaks, tegelikult on raske lõplikult lõõgastuda, kui pole teada, kus ja millal sind järgmine palgapäev võib oodata. Nii jõudsingi varsti Austraaliasse, kus võtsin taas töötegemise kõvasti ette. Olin ametis IT-firmas administraatorina ja õhtuti itaalia restoranis teenindajana, töötunde kogunes nädalas kuni 90.
Olin otsustanud töötada intensiivselt, et oleks võimalust ka intensiivselt puhata. Töötasin oma maailmareisi ajal vaid 14 kuud, samas kui reisisin 19 kuud - ja võtsin tegelikult Eestisse väikese stardikapitali kaasa. 4000 kroonist õnnestus lõpuks kasvatada lisaks super kogemusele ka väike rahapuu.
Miks sa Eestisse tagasi tulid?
Kui maailmarändamine tundub alguses väga seksikas ja põnev, siis lõpuks tekib sellesse teatud rutiin ja igavus ning arusaamine, et rand on igal pool rand. Maailmaränduri elu on vahelduseks tore, kuid see sobib ikkagi vaid teatud etapiks, sammuks millegi järgmise poole.
Mis riikides sa lõpuks ära käisid?
Kõik ei pruugi kohe meelde tulla, aga proovime: Kanada, USA, Nicaragua, Costa Rica, Panama, Brasiilia, Uus-Meremaa, Austraalia, Indoneesia, Tai, Kambodža, Laos, Myanmar ja Sri-Lanka.
Lõpuks korraks tagasi ka tööradadele. Milles seisneb sinu turundustöö isikupära?
Raske öeldagi… Eks muidugi peab ettevõtte turundus olema hästi tasakaalus ja turundusjuht ei saa olla väga kallutatud mingi oma stiili või lemmikmeetodite poole. Kuid üht siiski - pööran väga palju tähelepanu partnerlustele. Eriti just alustava ettevõtte maine saab olla nii hea kui on ta partnerite maine. Kui vaatame Bike-ID tegevust, siis näeme, et meid soovitavad oma klientidele kõik kõige mainekamad jalgrattaäri tegijad: Hawaii Express, Sportland ja Rademar. Proovime mõistagi olla neile ka omalt poolt huvitav ja lisandväärtust andev partner.