Endine rattavaras paljastas oma trikid ja musta ajaloo äärmiselt ausas intervjuus, mis
Endine rattavaras paljastas oma trikid ja musta ajaloo äärmiselt ausas intervjuus, mis taaskord näitab kui kerge on pikanäpumeeste jaoks rataste varastamine. Raiman jagas meiega oma varguste motivatsiooni tagamaid, mis tööriistu ta kasutas ja kuidas jalgrattaid üima kergusega edasi müüdi.
Mitmed välja toodavad faktid muudavad su arusaama ratta turvalisusest jäädavalt.
Raiman, sa tunnistasid üles, et oled endine rattavaras. Millal ja miks tegid sa rattavargustega algust?
Ma tegin rattavargustega algust u 4 aasta eest oma sõltuvuse viimastel kuudel, sest vajasin järgmist narkodoosi. Ma olin fentanüülist, mis on rahvakeeli tuntud ka valge hiinlase, fenta või pärslase nime all, sõltuvuses. Narkomaan näeb jalgrattas vahendit, millega saab tervise korda. Fentanüüli võõrutusnähtude käes oled kõigeks valmis. Kui on tõeliselt halb olla, siis lähed isegi läbi uste ja akende. Fentanüüli sõltlasele annab kogu see protsess isegi suurema naudingu kui uue doosi sebimine. Mitte see, et saad kätte uue kaifi, aga kõik sellele eelnev tegevus.
Kas rataste varastamine oli kerge?
Vägagi. Mina ise varastasin rattaid põhiliselt trepikodadest. Avalikus kohast mitte kunagi, sest seal on liiga riskantne. Trepikotta on suvalisi uksekelli lastes väga kerge sisse saada. Ma tean ühte poissi, kes varastas kuu ajaga 100 ratast - see on üle 3 ratta päevas! Ta ei jäänud kordagi vahele. Käis kõik trepikojad lihtsalt läbi, lõikas lukud lahti ja sõitis minema. Ühtpidi oli iga varastatud ratas ja doos kui eraldi seiklus, sest sul tuli läbi käija üks tee, et saada tagasi nii enda tervis (ärme unusta, et sul on äärmiselt halb olla), diilerit taga ajada ning oodata ja avada suurima põnevusega viimaks kätte saadud hõbepaberi sisse mätsitud aine. Samamoodi oli ka rattavargusega. See on üks osa narkomaani teest, mis on väga loogiline samm saamaks kätte vajaminev järjekordne doos. Kahjuks see eelnevalt mainitud noormees tegi lõpuks aga üledoosi ja suri.
Uskumatu, et üks mees suudab varastada lausa 100 ratast kuus! Mille järgi valisid välja jalgrattaid?
Varguse toime panekuks sobilikud jalgrattad valisin ma välja nende margi ja stiili järgi ehk Scott, Trek ja Merida, millel olid amordid ning ketaspidurid olid minu silme alla sattudes tunduvalt suuremas ohus kui teised kaherattaliste esindajad. Ma arvan täna, et nende keskmine väärtus võis olla u 600€ kandis, kuid mina müüsin need maha 20 x madalama hinnaga.
Mis riistasid ja nippe kasutasid ratta kätte saamiseks?
Trepikotta lasti mind sisse kui mitte sekundite siis minutitega. Tuleb vaid paari uksekella helistada ja sees sa oledki. Just sedasi tangid käes. Kui ratas lukus, lõikad selle läbi või haarad niisama kaenlasse, vead alla ja sõidad minema. Just trepikodades oli mul kui vargal enim aega tegutseda, sest seal on liiklust tunduvalt vähem kui avalikes kohtades. Rahvarohkest rattaparklast ei pannud ma ühtegi velo pihta.
Kas varastasid rattaid ka mingil kindlal kellaajal, näiteks öösiti?
Kellaaeg ei oma mingit tähtsust, millal varguse toime paned, kui inimene on fentanüüli tarvitanud siis nagu see nimigi ütleb, et see on Heroiin, mistähendab Inglise k. "HERO" ehk kangelane. Seda ainet tarvitades ei tunne sa vähimatki hirmu ega mingit kaastunnet kellegi vastu. Kui vaja võid ka kellegi nina-alt minema sõita - siht on üks - saada kätte järjekordne 20-100 eurot.
Mis sai nendest jalgratastest edasi?
Mina jõudsin enne sellest surnud ringist pääsemist tegelikkuses vaid 3 jalgratast varastada, aga rattad ei oma narkomaani jaoks mingit väärtust ja nii võibki kalli ratta lihtsalt 30 euroga maha müüa. Edasimüügivõimaluse leidsin ma umbes 2 tunniga. Varastatud ratast on kõige mugavam ja kindlam viia pandimajja. Inimesed, see on koht, kuhu on vargal kõige kergem oma pihta pandud vara viia ning need on täis varastatud velosid. Ühe müüsin ma aga maha Balti Jaama turul, kus selle ostis mult üks igati viks ja viisakas noormees. Ilmselget sai ka tema aru, et tegu on varastatud rattaga, aga kuna nii soodsalt sai, siis tegi ta ostu ära, millega tegelikkuses rattavargust toetas.
Kui sa ise varastasid kokku 3 jalgratast, siis mis oli su peamiseks sissetuleku allikaks?
Minu sõltuvuse rahuldamiseks ma põhiliselt müüsin narkootikume, petsin inimesi ja varastasin poodidest. Ma rohkem ei julgenud, sest mind valtises paaniline hirm vahele jääda. Olin sel ajal tingimisi karistatud ning teadsin, et iga kuritegu võib viia vangistuseni.
Kuidas näeb su elu välja täna?
Mina olen tänaseks 4 aastat puhas olnud ja üles rajanud uue elu. Ma elan linnast ja muust melust eemal, Lootuse Külas. Ma oman jalgratast kuid ei lukusta seda, sest siia keegi niisama ei eksle. Kui ka mõni rattavaras satub, siis on see ilmselt karmavõlg, mida tasuma pean. Tervenemise tee ja Jumala leidmine ei olnud minu jaoks kerge, kuid kindlasti oli see seda igati väärt. Muideks elu keerdkäigud võivad olla uskumatult positiivsed, sest tänaseks on minu kõrval imeline naine, kellega veel sel kuul abiellun.
Kas on veel midagi, mida sooviksid lisada?
Ma olen täna pühendanud end sellele, kuidas saaksin ühiskonnale midagi tagasi anda. Ma võtsin nii palju ning see on täna vähim mida saan teha. Kui keegi näeb, et kuskil saan mina või teised Lootuse Küla programmi läbinud oma eilse halvaga muuta kellegi tulevikku positiivseks, siis palun igati ühendust võtta.
Ma sooviksin vabandada ka kõigi nende ees, kelle ratta ma varastasin, aga ajad olid rasked . Kui sa ise sellises punktis olnud ei ole, siis vaevalt sa mõistad, aga ma tõesti palun väga vabandust.
Vaadates otsa ka justiitsministeeriumi statistikale, mis põhineb politseile tehtud avaldustel, siis 65% ratastest varastatakse just trepikodadest, panipaikadest ja garaažidest. Ning kui 1 mees suudab üksinda ühe kuuga lausa 100 jalgratast varastada, siis näitavad eelnevalt välja toodud faktid ilmselgelt probleemi tõsidust ja rataste varastamise lihtsust varaste jaoks. Kuid mida teha? GPS lahendused kõlavad mõistliku lahendusena, aga siinjuures tasub meeles pidada kahte asja. Esiteks vajavad kõik jälgimisseadmed akut ja kui sina, kui rattaomanik, saad seda laadimiseks eemaldada, siis saab seda imelihtsalt teha ka rattavaras. Teiseks on kolmandalt isikult ehk varastatult ratta ostjalt selle leidmise ja tuvastamise korral väga raske oma kaherattalist sõpra tagasi saada, sest tema on nö heauskne ostja. Seaduse silmis võib ratta jõuga tagasi võtmine tekitada olukorra, kus omanik hakkab ise seadust rikkuma. Nii tehnilise seadme kui ka jalgratta varguse korral on kõige mõistlikum olemasolev info edastada politseile. Lõppkokkuvõttes tuleb aga tõdeda, et ükskõik, kus sa ka oma ratast ei hoia ja kui tugev su ratta lukk on, siis täieliku turva- ja kindlustunde annab sulle siiski vaid Bike-ID rattakindlustus. Spetsiaalne rattakindlustus on ainus lahendus, mis korvab tekkinud finantskahju, võimaldab soetada uue ratta ning sõita ja parkida igal pool täiesti muretult.
Endine rattavaras paljastas oma trikid ja musta ajaloo äärmiselt ausas intervjuus, mis taaskord näitab kui kerge on pikanäpumeeste jaoks rataste varastamine. Raiman jagas meiega oma varguste motivatsiooni tagamaid, mis tööriistu ta kasutas ja kuidas jalgrattaid üima kergusega edasi müüdi.
Mitmed välja toodavad faktid muudavad su arusaama ratta turvalisusest jäädavalt.
Raiman, sa tunnistasid üles, et oled endine rattavaras. Millal ja miks tegid sa rattavargustega algust?
Ma tegin rattavargustega algust u 4 aasta eest oma sõltuvuse viimastel kuudel, sest vajasin järgmist narkodoosi. Ma olin fentanüülist, mis on rahvakeeli tuntud ka valge hiinlase, fenta või pärslase nime all, sõltuvuses. Narkomaan näeb jalgrattas vahendit, millega saab tervise korda. Fentanüüli võõrutusnähtude käes oled kõigeks valmis. Kui on tõeliselt halb olla, siis lähed isegi läbi uste ja akende. Fentanüüli sõltlasele annab kogu see protsess isegi suurema naudingu kui uue doosi sebimine. Mitte see, et saad kätte uue kaifi, aga kõik sellele eelnev tegevus.
Kas rataste varastamine oli kerge?
Vägagi. Mina ise varastasin rattaid põhiliselt trepikodadest. Avalikus kohast mitte kunagi, sest seal on liiga riskantne. Trepikotta on suvalisi uksekelli lastes väga kerge sisse saada. Ma tean ühte poissi, kes varastas kuu ajaga 100 ratast - see on üle 3 ratta päevas! Ta ei jäänud kordagi vahele. Käis kõik trepikojad lihtsalt läbi, lõikas lukud lahti ja sõitis minema. Ühtpidi oli iga varastatud ratas ja doos kui eraldi seiklus, sest sul tuli läbi käija üks tee, et saada tagasi nii enda tervis (ärme unusta, et sul on äärmiselt halb olla), diilerit taga ajada ning oodata ja avada suurima põnevusega viimaks kätte saadud hõbepaberi sisse mätsitud aine. Samamoodi oli ka rattavargusega. See on üks osa narkomaani teest, mis on väga loogiline samm saamaks kätte vajaminev järjekordne doos. Kahjuks see eelnevalt mainitud noormees tegi lõpuks aga üledoosi ja suri.
Uskumatu, et üks mees suudab varastada lausa 100 ratast kuus! Mille järgi valisid välja jalgrattaid?
Varguse toime panekuks sobilikud jalgrattad valisin ma välja nende margi ja stiili järgi ehk Scott, Trek ja Merida, millel olid amordid ning ketaspidurid olid minu silme alla sattudes tunduvalt suuremas ohus kui teised kaherattaliste esindajad. Ma arvan täna, et nende keskmine väärtus võis olla u 600€ kandis, kuid mina müüsin need maha 20 x madalama hinnaga.
Mis riistasid ja nippe kasutasid ratta kätte saamiseks?
Trepikotta lasti mind sisse kui mitte sekundite siis minutitega. Tuleb vaid paari uksekella helistada ja sees sa oledki. Just sedasi tangid käes. Kui ratas lukus, lõikad selle läbi või haarad niisama kaenlasse, vead alla ja sõidad minema. Just trepikodades oli mul kui vargal enim aega tegutseda, sest seal on liiklust tunduvalt vähem kui avalikes kohtades. Rahvarohkest rattaparklast ei pannud ma ühtegi velo pihta.
Kas varastasid rattaid ka mingil kindlal kellaajal, näiteks öösiti?
Kellaaeg ei oma mingit tähtsust, millal varguse toime paned, kui inimene on fentanüüli tarvitanud siis nagu see nimigi ütleb, et see on Heroiin, mistähendab Inglise k. "HERO" ehk kangelane. Seda ainet tarvitades ei tunne sa vähimatki hirmu ega mingit kaastunnet kellegi vastu. Kui vaja võid ka kellegi nina-alt minema sõita - siht on üks - saada kätte järjekordne 20-100 eurot.
Mis sai nendest jalgratastest edasi?
Mina jõudsin enne sellest surnud ringist pääsemist tegelikkuses vaid 3 jalgratast varastada, aga rattad ei oma narkomaani jaoks mingit väärtust ja nii võibki kalli ratta lihtsalt 30 euroga maha müüa. Edasimüügivõimaluse leidsin ma umbes 2 tunniga. Varastatud ratast on kõige mugavam ja kindlam viia pandimajja. Inimesed, see on koht, kuhu on vargal kõige kergem oma pihta pandud vara viia ning need on täis varastatud velosid. Ühe müüsin ma aga maha Balti Jaama turul, kus selle ostis mult üks igati viks ja viisakas noormees. Ilmselget sai ka tema aru, et tegu on varastatud rattaga, aga kuna nii soodsalt sai, siis tegi ta ostu ära, millega tegelikkuses rattavargust toetas.
Kui sa ise varastasid kokku 3 jalgratast, siis mis oli su peamiseks sissetuleku allikaks?
Minu sõltuvuse rahuldamiseks ma põhiliselt müüsin narkootikume, petsin inimesi ja varastasin poodidest. Ma rohkem ei julgenud, sest mind valtises paaniline hirm vahele jääda. Olin sel ajal tingimisi karistatud ning teadsin, et iga kuritegu võib viia vangistuseni.
Kuidas näeb su elu välja täna?
Mina olen tänaseks 4 aastat puhas olnud ja üles rajanud uue elu. Ma elan linnast ja muust melust eemal, Lootuse Külas. Ma oman jalgratast kuid ei lukusta seda, sest siia keegi niisama ei eksle. Kui ka mõni rattavaras satub, siis on see ilmselt karmavõlg, mida tasuma pean. Tervenemise tee ja Jumala leidmine ei olnud minu jaoks kerge, kuid kindlasti oli see seda igati väärt. Muideks elu keerdkäigud võivad olla uskumatult positiivsed, sest tänaseks on minu kõrval imeline naine, kellega veel sel kuul abiellun.
Kas on veel midagi, mida sooviksid lisada?
Ma olen täna pühendanud end sellele, kuidas saaksin ühiskonnale midagi tagasi anda. Ma võtsin nii palju ning see on täna vähim mida saan teha. Kui keegi näeb, et kuskil saan mina või teised Lootuse Küla programmi läbinud oma eilse halvaga muuta kellegi tulevikku positiivseks, siis palun igati ühendust võtta.
Ma sooviksin vabandada ka kõigi nende ees, kelle ratta ma varastasin, aga ajad olid rasked . Kui sa ise sellises punktis olnud ei ole, siis vaevalt sa mõistad, aga ma tõesti palun väga vabandust.
Vaadates otsa ka justiitsministeeriumi statistikale, mis põhineb politseile tehtud avaldustel, siis 65% ratastest varastatakse just trepikodadest, panipaikadest ja garaažidest. Ning kui 1 mees suudab üksinda ühe kuuga lausa 100 jalgratast varastada, siis näitavad eelnevalt välja toodud faktid ilmselgelt probleemi tõsidust ja rataste varastamise lihtsust varaste jaoks. Kuid mida teha? GPS lahendused kõlavad mõistliku lahendusena, aga siinjuures tasub meeles pidada kahte asja. Esiteks vajavad kõik jälgimisseadmed akut ja kui sina, kui rattaomanik, saad seda laadimiseks eemaldada, siis saab seda imelihtsalt teha ka rattavaras. Teiseks on kolmandalt isikult ehk varastatult ratta ostjalt selle leidmise ja tuvastamise korral väga raske oma kaherattalist sõpra tagasi saada, sest tema on nö heauskne ostja. Seaduse silmis võib ratta jõuga tagasi võtmine tekitada olukorra, kus omanik hakkab ise seadust rikkuma. Nii tehnilise seadme kui ka jalgratta varguse korral on kõige mõistlikum olemasolev info edastada politseile. Lõppkokkuvõttes tuleb aga tõdeda, et ükskõik, kus sa ka oma ratast ei hoia ja kui tugev su ratta lukk on, siis täieliku turva- ja kindlustunde annab sulle siiski vaid Bike-ID rattakindlustus. Spetsiaalne rattakindlustus on ainus lahendus, mis korvab tekkinud finantskahju, võimaldab soetada uue ratta ning sõita ja parkida igal pool täiesti muretult.