Sisetunne ei valetanud. Umbes viis kilomeetrit enne Otepääle jõudmist, kui kiirus küündis laskumisel üle ...
Hiljuti järjestikku viis täispikka triatloni läbinud Rait Ratasepp mäletab siiani, kuidas sisetunne ütles talle neli aastat tagasi Tartu rattarallil, et need kolm või neli kukkumist, mida ta suures grupis sõites nägi, ei jää viimaseks.
Sisetunne ei valetanud. Umbes viis kilomeetrit enne Otepääle jõudmist, kui kiirus küündis laskumisel üle 50 km/h, lendas Ratasepp ühtäkki asfaldile – koos ligi kümne saatusekaaslasega. Siiamaani pole selge, mis tolle külakuhja põhjustas. Kõik käis nii kähku.
Kui Ratasepp end püsti ajas – taevale tänu, luud olid terved –, avastas ta, et külg on kõvasti marraskil ja ratas puruks. Sõit jäi lõpetamata. Haavade paranemisele kulus mitu nädalat.
Pärast nimetatud õnnetust pole Ratasepp maanteevõistlustel rohkem starti tulnud. «Ei ole tahtnud riskida,» tunnistab ta. «Võid ju enda arust hästi sõita, aga kui üks põhjustab kukkumise, saavad kümme tükki kannatada.»
Kukkumised harrastajaile mõeldud maanteesõidu võistlustel pole sundinud riske kriitiliselt hindama üksnes Rataseppa. Kaheksaetapilise Filter maanteekarikasarja peakorraldaja Mihkel Reile tõdeb, et viimastel aastatel on osalejate arv pidevalt vähenenud ning üks põhiline rahva heidutaja on just hirm õnnetuste ees. «Palju räägitakse kukkumistest, kui verine ja ohtlik on maanteesõit – inimesed ei julge enam sõitma tulla,» märgib ta.
Arvud kinnitavad Reile juttu. Näiteks registreerus Tabasalu rattarallile mullu võrreldes tunamullusega sada sõitjat vähem ning tänavu oli sõitjaid mullusega võrreldes kaks korda vähem. Eriti märgatav on kahanemine pikal võistlusmaal: kaks aastat tagasi lõpetas Tabasalu rattaralli 340 sõitjat, kuid sel hooajal, juuni keskel, kõigest 139. Viimasel kolmel hooajal on vähenenud ka Filter-sarja kahe esimese, Kuusalu ja Elva rattaralli pikal võistlusmaal finišeerunute arv. Sama tendents iseloomustab Eesti maanteeharrastusratturite esiüritust Tartu rattarallit, kus pika distantsi lõpuprotokollis seisab tänavu ligi viiendiku võrra vähem nimesid kui kolm aastat tagasi.
Ähvardav saatus
Küllap on vähendanud maanteesõitudel osalejate arvu ka muud tegurid, alates igat masti rattavõistluste lisandumisest ning lõpetades rahva tüdimusega hooajast hooaega enam-vähem samadel jõuproovidel kaasa lüüa, ent leviv hirm asfaldile prantsatamise ja vigastuste ees on saanud korraldajate hinnangul üha tuntavamaks. «Kukkumiste mure on tõsine probleem,» lausub Vändra rattaralli peakorraldaja Kristen Kivistik. «See mõjutab kindlasti inimeste soovi maanteevõistlustest osa võtta.»
Reile on kuulnud üha rohkem harrastusrattureid tunnistamas, et nad teevad hea meelega maanteel trenni, aga maanteele võistlema enam ei lähe. Nende põhjendus on, et nad ei saa lubada võistlusel saadud vigastuse tõttu mitu nädalat töölt puududa.
Kui aga osalejate arv maanteevõistlustel kokku kuivab – olgu selle põhjus mis tahes –, hakkab võidusõite ähvardama võistluskalendrist kadumine. Kui pole piisavalt osalejaid, jääb korraldajail saamata ka raha, mille eest jõuproovi läbi viia.
«Kui varem raporteeriti osalejate rekordeist, siis nüüd vireletakse ellujäämise nimel,» tunnistab Reile. «Väiksemad tegijad on juba pillid kotti pannud.» Tänavu on ära jäänud näiteks Valgete Teede ja Karksi-Nuia rattaralli. Vändra rattaralli peakorraldaja Kivistiku sõnul on pärast järgmist aastat lahtine, kas sealne võistlus startijate arvu vähenemise ja sponsorite toetuse kahanemise tõttu edaspidi toimub.
Startijad viide gruppi
Seesugune asjade areng sunnib võistluste korraldajaid mõtlema, mida ette võtta, et rattarallid ohutumaks muuta. Maanteekarikasarjas Filter pole lühemal võistlusmaal tänavusest hooajast enam massistarti oodata, vaid teele minnakse viies eri grupis. Esmalt stardivad noorratturid, nendest kaks minutit hiljem meesvõistlejad, neist omakorda minut hiljem naisvõistlejad. Viimastena, minut pärast naisi, pääsevad rajale Granfondo ja tervisespordi grupp, millest esimeses sõidetakse hoogsas treeningtempos ning teises treeneri juhendamisel kõigile jõukohase kiirusega. Reile sõnul on uuendus lühema võistlusmaa stardikorralduses tehtud just selleks, et sõit oleks ohutum.
Pikal võistlusmaal jääb endiselt jõusse massistart.
Kas ohutuse nimel plaanivad uuendusi ka Tartu rattaralli, Eesti populaarseima, ent samas kõige traumaderohkema massirattaürituse korraldajad, ei õnnestunud välja selgitada, sest Postimees klubi juhatajaga telefonitsi ega meilitsi ühendust ei saanud. Tänavu aga vajas 3851 registreerunust arstiabi 55, neist kaheksa murdsid rangluu ja kolm said peapõrutuse.
Osalejate põud tungib peale
Kui sirvida Eesti maanteeratta võistluste lõpuprotokolle, on näha, et pikkadel võistlusmaadel on finišeerijate arv viimastel aastatel pidevalt vähenenud.
Võistlus/aasta 2013 2014 2015 2016
Tartu rattaralli 1874 1758 1696 1535
Tabasalu rattaralli 303 340 179 139
Elva rattaralli 306 330 255 228
Kuusalu rattaralli 299 302 292 268
Hiljuti järjestikku viis täispikka triatloni läbinud Rait Ratasepp mäletab siiani, kuidas sisetunne ütles talle neli aastat tagasi Tartu rattarallil, et need kolm või neli kukkumist, mida ta suures grupis sõites nägi, ei jää viimaseks.
Sisetunne ei valetanud. Umbes viis kilomeetrit enne Otepääle jõudmist, kui kiirus küündis laskumisel üle 50 km/h, lendas Ratasepp ühtäkki asfaldile – koos ligi kümne saatusekaaslasega. Siiamaani pole selge, mis tolle külakuhja põhjustas. Kõik käis nii kähku.
Kui Ratasepp end püsti ajas – taevale tänu, luud olid terved –, avastas ta, et külg on kõvasti marraskil ja ratas puruks. Sõit jäi lõpetamata. Haavade paranemisele kulus mitu nädalat.
Pärast nimetatud õnnetust pole Ratasepp maanteevõistlustel rohkem starti tulnud. «Ei ole tahtnud riskida,» tunnistab ta. «Võid ju enda arust hästi sõita, aga kui üks põhjustab kukkumise, saavad kümme tükki kannatada.»
Kukkumised harrastajaile mõeldud maanteesõidu võistlustel pole sundinud riske kriitiliselt hindama üksnes Rataseppa. Kaheksaetapilise Filter maanteekarikasarja peakorraldaja Mihkel Reile tõdeb, et viimastel aastatel on osalejate arv pidevalt vähenenud ning üks põhiline rahva heidutaja on just hirm õnnetuste ees. «Palju räägitakse kukkumistest, kui verine ja ohtlik on maanteesõit – inimesed ei julge enam sõitma tulla,» märgib ta.
Arvud kinnitavad Reile juttu. Näiteks registreerus Tabasalu rattarallile mullu võrreldes tunamullusega sada sõitjat vähem ning tänavu oli sõitjaid mullusega võrreldes kaks korda vähem. Eriti märgatav on kahanemine pikal võistlusmaal: kaks aastat tagasi lõpetas Tabasalu rattaralli 340 sõitjat, kuid sel hooajal, juuni keskel, kõigest 139. Viimasel kolmel hooajal on vähenenud ka Filter-sarja kahe esimese, Kuusalu ja Elva rattaralli pikal võistlusmaal finišeerunute arv. Sama tendents iseloomustab Eesti maanteeharrastusratturite esiüritust Tartu rattarallit, kus pika distantsi lõpuprotokollis seisab tänavu ligi viiendiku võrra vähem nimesid kui kolm aastat tagasi.
Ähvardav saatus
Küllap on vähendanud maanteesõitudel osalejate arvu ka muud tegurid, alates igat masti rattavõistluste lisandumisest ning lõpetades rahva tüdimusega hooajast hooaega enam-vähem samadel jõuproovidel kaasa lüüa, ent leviv hirm asfaldile prantsatamise ja vigastuste ees on saanud korraldajate hinnangul üha tuntavamaks. «Kukkumiste mure on tõsine probleem,» lausub Vändra rattaralli peakorraldaja Kristen Kivistik. «See mõjutab kindlasti inimeste soovi maanteevõistlustest osa võtta.»
Reile on kuulnud üha rohkem harrastusrattureid tunnistamas, et nad teevad hea meelega maanteel trenni, aga maanteele võistlema enam ei lähe. Nende põhjendus on, et nad ei saa lubada võistlusel saadud vigastuse tõttu mitu nädalat töölt puududa.
Kui aga osalejate arv maanteevõistlustel kokku kuivab – olgu selle põhjus mis tahes –, hakkab võidusõite ähvardama võistluskalendrist kadumine. Kui pole piisavalt osalejaid, jääb korraldajail saamata ka raha, mille eest jõuproovi läbi viia.
«Kui varem raporteeriti osalejate rekordeist, siis nüüd vireletakse ellujäämise nimel,» tunnistab Reile. «Väiksemad tegijad on juba pillid kotti pannud.» Tänavu on ära jäänud näiteks Valgete Teede ja Karksi-Nuia rattaralli. Vändra rattaralli peakorraldaja Kivistiku sõnul on pärast järgmist aastat lahtine, kas sealne võistlus startijate arvu vähenemise ja sponsorite toetuse kahanemise tõttu edaspidi toimub.
Startijad viide gruppi
Seesugune asjade areng sunnib võistluste korraldajaid mõtlema, mida ette võtta, et rattarallid ohutumaks muuta. Maanteekarikasarjas Filter pole lühemal võistlusmaal tänavusest hooajast enam massistarti oodata, vaid teele minnakse viies eri grupis. Esmalt stardivad noorratturid, nendest kaks minutit hiljem meesvõistlejad, neist omakorda minut hiljem naisvõistlejad. Viimastena, minut pärast naisi, pääsevad rajale Granfondo ja tervisespordi grupp, millest esimeses sõidetakse hoogsas treeningtempos ning teises treeneri juhendamisel kõigile jõukohase kiirusega. Reile sõnul on uuendus lühema võistlusmaa stardikorralduses tehtud just selleks, et sõit oleks ohutum.
Pikal võistlusmaal jääb endiselt jõusse massistart.
Kas ohutuse nimel plaanivad uuendusi ka Tartu rattaralli, Eesti populaarseima, ent samas kõige traumaderohkema massirattaürituse korraldajad, ei õnnestunud välja selgitada, sest Postimees klubi juhatajaga telefonitsi ega meilitsi ühendust ei saanud. Tänavu aga vajas 3851 registreerunust arstiabi 55, neist kaheksa murdsid rangluu ja kolm said peapõrutuse.
Osalejate põud tungib peale
Kui sirvida Eesti maanteeratta võistluste lõpuprotokolle, on näha, et pikkadel võistlusmaadel on finišeerijate arv viimastel aastatel pidevalt vähenenud.
Võistlus/aasta 2013 2014 2015 2016
Tartu rattaralli 1874 1758 1696 1535
Tabasalu rattaralli 303 340 179 139
Elva rattaralli 306 330 255 228
Kuusalu rattaralli 299 302 292 268
Autor: Priit Pullerits, vanemtoimetaja, Postimees
Allikas: Spordipartner'i Facebooki leht
Allikas: Spordipartner'i Facebooki leht